Kaugkütte puhul on tegemist protsessiga, kus varustatakse soojusenergiaga mitmeid tarbijaid ühest või ka mitmest allikast. Soojusenergia allikaks kaugküttesüsteemis võib olla katlamaja, koostootmisjaam, suured soojuspumbad või mõni muu tänapäevane, innovatiivne lahendus.
Soojusvarustussüsteem koosneb järgmistest insenertehnilistest põhielementidest: soojusallikas, kaugküttevõrk ja piirkonnas asuvad tarbijad ehk soojusega varustatavad hooned.

1.1 Kaugkütte ajalugu

1.1.1 Maailma kaugkütte ajalugu

Eluruumide soojusvarustus on vajalik inimese normaalse, täisväärtusliku ja tervisliku elu tagamiseks, eriti külma kliimaga piirkondades. Soojusvarustussüsteemide arendamise ajalugu on üsna pikk. Enne kaugkütte väljaarendamist hakati sajandeid tagasi juurutama keskkütet.

Esimesed keskküttesüsteemid

Esimene keskküttesüsteem rajati III–IV saj e.m.a. Seda kasutati esmakordselt avalikes saunades, mis olid Rooma ja Kreeka impeeriumis laialt levinud. Üksnes Roomas oli IV saj m.a.j. rohkem kui 850 avalikku sauna ja 11 suurt keskküttega hoonet. Ka paljudes gümnaasiumites, hotellides, väikestes paleedes ja villades oli olemas keskküte. Peaaegu samal ajal roomlastega arendasid hiinlased välja oma küttesüsteemi, mis sarnanes Rooma omaga. Enamik neist soojusvarustuse valdkonna saavutustest unustati Rooma impeeriumi lagunemisel III–IV saj m.a.j.

Kaugkütte algus

Teadaolevalt on kaugkütet hoonete soojusega varustamiseks kasutatud juba üle saja aasta. Kõige esimene kaugküttesüsteem rajati Prantsusmaa külas nimega Chaudes-Aigues ja see töötab tänapäevalgi. Samas, 1334. aasta kinnisvararegistrist nähtub, et mõned inimesed ei maksnud oma küttearveid. See näitab, et kaugküte on palju vanem, kui tavaliselt arvatakse. Soojusega varustamiseks kasutati termaalvett, mis pärineb looduslikust kuumaveeallikast ja mille temperatuur on 82 °C; sama meetodit kasutatakse ka tänapäeval. Vesikeskkütte leiutajaks loetakse Martin Trivaldi (Rootsi, 1716), kes korraldas oma kasvuhoone kütmise torudes ringleva sooja vee abil. 1770. aastal kasutas James Watt oma vabrikuhoone keskkütteks auru, kütteseadmeteks olid tal seejuures sektsioonradiaatorid. 1817. aastal ehitati Pariisi konservatooriumis sooja veega keskküte. Alates 1820. aastast levis keskküttesüsteem katel–torud–radiaator Inglismaa elamutes. Seal avaldati ka esimene praktiline juhend vesikütte kohta (Charles Hood, 1837). Sel ajal kasutati ahikütte korral ära 30–40% kütuseenergiast, vesiküttega aga üle 60%.

Suurim edu kaugküttesüsteemi arendamisel saavutati 1876. aastal USAs New Yorgis Lockportis. Birdsill Holly sai patendi ning hakkas varustama kohalikke elumaju ja tööstusrajatisi aurküttega. Aasta jooksul liitus küttesüsteemiga üha enam maju. Esimesed investeeringud firma Holly Steam Combination kaugküttesse olid 25 000 USA dollarit. 1880. a anti Hollyle patent soojuse ja mehaanilise energia kombineeritud tootmisele, kus kasutati otse auru.

1878. aastal loodi Euroopas esimesed kaugküttesüsteemid, mis varustasid haiglaid Saksamaal (Bonni lähedal asuv haigla) ja Rootsis (haigla Stockholmis). Uus süsteem võimaldas vabaneda üksikkaminatest.

Suur samm Euroopa soojusvarustussüsteemide arendamisel tehti Saksamaal ja see sai teoks tänu elektritööstuse intensiivsele arengule. Elektrienergia tootmine elektrijaamades oli aluseks tarbijate varustamisele kaugküttest ja kaugküttevõrkude jõulisele arendamisele. Üks esimesi elektrijaamu Euroopas ehitati 1888. aastal Hamburgi Poststrassele. 1893. aastast varustati sellest jaamast soojusega ohutuse kaalutlustel ka uut raekoda. Nii loodi Euroopas esimene soojuselektrijaam (SEJ).

Euroopa esimesed kaugküttesüsteemid võeti kasutusele Saksamaal Dresdenis 1900. aasta 5. detsembril, kui käiku läks esimene kaugküttel põhinev munitsipaalküttesüsteem. 12 hoonet varustati nii elektri kui ka soojusega SEJ-st Packhofstrassel ja 15 hoonel oli ainult elektrivarustus. Selle soojuselektrijaama ehituse põhjuseks oli avalik ohutus ja parem keskkonnakaitse, samuti energia tootmise kõrgem efektiivsus. 1903. aastal alustas Taani linnas Frederiksbergis tööd prügi põletav koostootmisjaam, mis varustas soojusega uut haiglat.

Kaugkütte levik pärast Teist maailmasõda

Pärast Teist maailmasõda võimaldasid sellised tegurid nagu majandusbuum ja purustatud linnade rekonstrueerimine arendada Euroopas kaugkütet. Paljud Euroopa riikide linnad hakkasid ehitama oma soojuselektrijaamu ja munitsipaalküttesüsteeme, peamiselt 1950ndatel ja 1960ndatel.

ja 1978. aasta naftakriisid viisid alternatiivsete lahenduste leidmiseni, eriti elektrienergia ja soojuse koostootmises, mis võimaldas soojustootmise arvelt kiiresti hindu muuta. Aastatel 1975–1980 anti Lääne-Euroopas käiku 43 uut soojuselektrijaama.

1980ndate lõpus ja 1990ndate alguses toimus palju sündmusi, mis mõjutasid otseselt soojusvarustussektori arengut: poliitilised sündmused nagu Nõukogude Liidu lagunemine ja Euroopa ühtse poliitika kujunemine, energiaturgude liberaliseerimine, aga ka uued globaalsed keskkonnakaitsestrateegiad.

Seoses eelnimetatud sündmustega hakkas kaugküttesektor läbi tegema olulisi muutusi, mis toimusid peamiselt Taanis ja Rootsis. Kõige olulisemad arenguvaldkonnad olid küttevõrkude tsentraliseerimine ja laiendamine, samuti energiatõhususe parandamine kõigil tasanditel – soojuse tarbimises, tootmises ja edastamises. Kaugkütte praegust olukorda on kirjeldatud peatükis Kaugkütte hetkeolukord maailmas.

1.1.2 Eesti kaugkütte ajalugu

Ahjudest keskkütteni

Eesti soojavarustuse ajalugu algas üksikutest ahjudest, ja seda nii majades kui ka eraldi tubades. Kütusena kasutati kohalikke küttepuid ja turvast, samuti kivisütt.

Järgmine samm oli mõne hoone üleminek keskküttele, mis sai kaugkütte eeltingimuseks: keldris asetsevastmalmkatlast köeti torustiku abil tervet maja. Vesi kuumutati katlas peaaegu keemiseni, 95 °C, ning voolas seejärel raskusjõu mõjul akende alla paigutatud radiaatoritesse. Pärast soojuse ülekandmist läbi radiaatori seinte tubadesse voolas vesi soojendamiseks tagasi katlasse, seega toimus vee ringlus. Algselt paigaldati keskküte vaid avalikesse hoonetesse. Hiljem viidi ka mõned elumajad keskküttele, kuid väga piiratud ulatuses. On dokumenteeritud, et Tartu teatrisse Vanemuine, mis ehitati 1906. aastal, paigaldati keskküte, mis oli sel ajal väga edumeelne (joonis 1.1).

On näiteid keskkütte paigaldamisest ka hilisemast ajast sajandi alguses: Endla teater Pärnus (1909), Stackelni vaimuhaigete maja Valgas (1907), seltsi Võitleja maja Narvas (1909). Aastate jooksul läks keskküttele üle üha rohkem maju. Kuid 1915. aastal oli Tallinnas peaaegu 58 000 ahju ja pliiti, mis nõudsid aastas kütteks 50 000 kantsülda puitu (umbes 485 000 tihumeetrit puitu).

Keskkütte populaarsus kasvas järk-järgult ja keskküttega majade korterite hind oli kõrgem, kuna see tagas elanikele suurema mugavuse ja tuleohutuse. 1946. aastaks oli Tallinna elamufondis 228 keskküttega maja.

Tootmisettevõtetes (vabrikud, tehased, kombinaadid) kasutati oma katlamaju, kuid neis toodetud soojust kasutati elamute soojusega varustamiseks minimaalselt. Tavaliselt ehitati kõikidesse suurematesse elumajadesse ja asutustesse oma katlamaja. Enamik neist küttis ainult ühte maja (lokaalkatlamaja), kuid oli ka katlamaju, mis varustasid soojusega mitut maja (grupikatlamajad kuni 25 hoonele). Nende kateldes kasutati küttepuid, masinaturvast, turbabriketti, kivisütt, põlevkivi, põlevkiviõli, põlevkivi uttegaasi ja maagaasi segu (kütteväärtus 14,5 MJ/m³, 1952). Kuni 1960. aastateni ehitati Eesti linnadesse sadu sarnaseid katlamaju. Need väikesed katlamajad ei olnud eriti efektiivsed. Kuigi neid ei köetud ööpäev läbi, oli väikeste katlamajade soojus kallim ja pahatihti saastasid need katlamajad ümbruskonda.

Kaugkütte arengu algus Eestis

Kaugküte hakkas Eestis arenema 1949. aastast, kui Kohtla-Järvel viidi kaugküttele 12 maja, mida varustati soojusega soojuselektrijaamast. Järgmine kaugkütte juurutamise koht oli Ahtme – pärast Ahtme Soojuselektrijaama töö algust 1951. aasta lõpus.

Kaugküttevõrk Tallinnas

1956. aastal hakati rajama Tallinna kaugküttevõrku, mis põhines Tallinna Elektrijaama soojusel. Selleks tuli rajada elektrijaama ka katelseade koos torustiku ja pumpadega ning linna rajada kaugküttevõrk. Soojusvõrkude esialgse projekti koostas 1956. aastal projekteerimisinstituudi Telploelektroprojekt Riia osakond. Projekti kohaselt oli tollane Tallinna kaugküttevõrgu temperatuurirežiim 130/70 °C ja tarbijate summaarseks soojuskoormuseks 128 MW.

Ehitustööde normaalset kulgu takistas projekti sagedane muutmine. Mitmes lõigus osutus projektikohane trass sobimatuks ja seda tuli muuta. Torustiku edasine projekteerimine otsustati üle anda hoopis RPI Eesti Projektile, kes oma ülesannetega hästi toime tuli.

Samal aastal alustati elektrijaamast Viru väljakuni kulgeva magistraali ehitamist. Magistraal koosnes kahest mineraalvatiga isoleeritud 500 mm läbimõõduga torust, mis paigutati raudbetoonkanalisse.

Magistraaltorustik elektrijaamast Viru väljakuni ja sealt edasi piki Rävala puiesteed kuni Kentmanni tänavani (kogupikkusega 2,1 km) sai valmis 1959. aastal. Torustiku läbimõõt elektrijaamast Viru väljakuni oli 500 mm ning Rävala puiesteest Kentmanni tänavani 400 ja 250 mm. Soojusvõrgu torustik pesti läbi tuha hüdraulilise eemaldamise pumpade abil, kasutades merevett. Seejuures rakendati soojusvõrgu läbipesemisel esimest korda hüdropneumaatilist meetodit, kus pesuveele lisati suruõhku. Esimene maja, mis 9. oktoobril 1959 ametlikult küttesüsteemiga ühendati, oli Kentmanni 10 (tollal Kreuksi tänav). Päev hiljem ühendati soojusvõrguga Estonia pst 1 asuv Eesti Energia administratiivhoone. Järgmiste hoonete üleviimist kaugküttele takistas soojuse vastuvõtmiseks vajalike soojussõlmede ehituse mahajäämus. Aasta lõpuks oli kaugküttesüsteemis siiski neli maja kogukoormusega 1,4 MW. Esimesel aastal oli tarbimine võrgus 17 864 MWh. Esimese kahe aasta jooksul ehitati veidi alla 10 km trassi ja ühendati 86 maja. Esmajärjekorras kuulusid kaugküttega ühendamisele kõik keskküttega elamud ja uusehitised, teisena olid järjekorras kapitaalremondi käigus ahiküttelt keskküttele üleviidavad hooned.

1963. aastal ehitati uue elamurajooni soojusega varustamiseks suur tsentraalkatlamaja Mustamäele ja 1964. aastal Põhja-Tallinna kütmiseks Karjamaa katlamaja, mida alates 1997. aastast enam soojuse tootmiseks ei kasutata.

1968. aastaks oli soojusvõrkude kogupikkus Tallinnas kasvanud 56 kilomeetrini ja kaugküttele oli üle viidud ligi 800 elamut, ettevõtet ja asutust arvutusliku soojuskoormusega 285 MW. 

1973 alustas tööd Lilleküla piirkonna kütmiseks mõeldud Kadaka katlamaja (praegune Kristiine katlamaja).

Ka Lasnamäe elurajoon vajas soojust, kuid uus ehitatav Iru SEJ ei olnud 1978. aasta alguses veel võimeline soojust andma ja Lasnamäe esimesse mikrorajooni paigaldati ajutiselt Soome firma Witermo gaaskütusel töötav automatiseeritud konteinerkatlamaja, mis töötas veebruarist kuni oktoobrini. Peale seda saadi soojust juba Iru SEJst uue 1220 mm läbimõõduga torudest soojusmagistraali kaudu.

Tuleb märkida, et sel perioodil arvestati ettevõtete soojusega varustamiseks katlamajade planeerimisel ja paigaldamisel ka ümbritsevate piirkondade soojuse tarbimisega (nt Männiku ehitusmaterjalide tehas, Pärnu Linavabriku katlamaja, Tartu Tehnik ja Dvigatel Lasnamäel).

Samal ajal oli ebaefektiivsete lokaal- ja grupikatlamajade arv Tallinnas väga suur ning alates 1970. aastast likvideeriti Tallinnas igal aastal kümneid väikseid katlamaju. Esimeses järjekorras ehitati ümber kõige enam ümbruskonda saastanud majade küttesüsteemid ja soojussõlmed. Võimaluse korral ühendati katlamaju linnatrassidega. Järk-järgult vähenes lokaal- ja grupikatlamajade arv märgatavalt.

Narva soojusvõrgu areng

Nagu Kohtla-Järvel ja Ahtmes, nii ühendati ka suur Balti Elektrijaam pärast ehitamist (1966) Narva soojusvõrku.

Kaugküte Tartus ja Pärnus

1964. aastal alustati Tartus Emajõe kaldale keskkatlamaja ja ühtlasi ka soojusvõrkude rajamist. Esimene soojavee- ja aurukatel lasti käiku 1967. aastal. Üheaegselt katlamajaga võeti kasutusele soojusvõrk linna uusehitiste rajoonis ja ühendati elamud ning asutuste hooned Vanemuise tänava piirkonnas. Pärast rekonstrueerimist 1976. aastal varustas keskkatlamaja 1979. aastal soojusega umbes 200 maja. Nagu Tallinnaski, töötas Tartus palju lokaal- ja grupikatlamaju, 1980. aastal oli neid Tartus 99. Pärnus algas keskkatlamaja ehitamine 1960ndate lõpus, kuid peagi konserveeriti see aastateks. Vahepeal paigaldati ajutine katlamaja, mis ei suutnud linna vajadusi rahuldada ja temperatuur majades langes 12–14 kraadini! Alles 1980ndate alguses hakkas kaugküte Pärnus normaalselt toimima. Kuressaares hakkas kaugküte arenema 1973. aasta alguses. Väiksematesse linnadesse ja asulatesse ehitati katlamajad, millest suuremates oli põhikütuseks masuut (raske kütteõli), väiksemates kivisüsi või põlevkiviõli.

Kaugkütte kurss pärast taasiseseisvumist

Pärast taasiseseisvumist ja turumajandusele üleminekut (alates 1991.aastast) olid kaugkütte juures probleemiks soojuse tootmise ja transportimise madal efektiivsus ning keskkonnareostus, lisaks vähenes pärast paljude ettevõtete sulgemist järsult soojuse tarbimine. Enamik soojusvarustusettevõtteid restruktureeriti eraettevõteteks. Hiljem osteti need osaliselt ära välisinvestorite poolt. Konkurentsivõime säilitamiseks teiste soojusvarustuse viiside kõrval (elekterküte, gaas) oli vaja radikaalselt renoveerida nii küttesüsteeme kui ka katlamaju ja kütteseadmeid. Et mõned võrgud edastasid ettevõtete katlamajades toodetud soojust, tekkis pärast nende ettevõtete sulgemist probleeme ka läheduses asuvate majade soojusvarustusega.

1996. aastal toodeti Tallinnas soojust peamiselt importkütustest – masuudist ja gaasist. Samuti tuleb märkida, et kasvas gaasküttel töötavate lokaalkatlamajade arv. Tookordse madala gaasihinna ja kaugkütte ebaefektiivse talitluse tõttu oli lokaalkatlamajas toodetud soojuse hind madalam kui kaugküttesoojuse hind. 1996. aastal oli Tallinnas 250 lokaal- ja grupikatlamaja, kus kütusena kasutati kivisütt, masuuti või kütteõli.

Soojusvõrgu tehniline seisukord oli mitterahuldav, lisaks olid keskkatlamajad vananenud ning vajasid remonti ja rekonstrueerimist. 2000. aasta alguses ühendati Tallinna linnaosade võrgud. Graafikul on näidatud Tallinnas aastatel 2011–2020 vahetatud torude pikkus  (Joonis 1.6).

Järk-järgult vähenes taas lokaalkatlamajade arv. Kui lokaalkatlamajad asusid soojustrassi lähedal, siis üldjuhul ühendati need suure linnavõrguga, jättes alles kogu kohaliku torustikusüsteemi ja kasutades seniseid katlamaju boilerjaamadena.

Seoses riigi toetusega koostootmisrežiimis elektritootmisele tekkisid kõikidesse suurematesse linnadesse, kus soojuskoormus oli üsna kõrge, koostootmisjaamad, mis kasutasid kütusena nii biomassi (Tallinn) kui ka maagaasi (Tartu, Pärnu). Hiljem rajati Tallinnasse veel kaks hakkepuidul töötavat koostootmisjaama.

Väikelinnade arengustsenaariumid olid üsna sarnased. Esimene etapp oli katlamajade laialdane üleviimine kohalikule kütusele, mis tähendas katelde väljavahetamist – mindi üle põlevkiviõlile seoses imporditava maagaasi ja masuudi hinnatõusuga. Paljudes Eesti asulates sai uueks katlaks Kiviõli-80. Toimus ka võrkude renoveerimine, ja seda mitte ainult suurte soojuskadude, vaid ka võrkude äärmiselt halva tehnilise seisukorra tõttu. Johtuvalt valest hooldusest ning ettevalmistamata toorvee kasutamisest tekkis võrkudes sisemine korrosioon, sageli toimusid avariid, millega kaasnesid suured veekaod. Soojusvarustuse olukorda 2020. aastal kirjeldatakse peatükis Kaugkütte hetkeolukord Eestis.

1.2 Kaugkütte hetkeolukord

1.2.1 Kaugkütte hetkeolukord maailmas (2020. aasta andmetel)

Globaalne kaugkütte toodang oli 2020. aastal 16 EJ soojusenergiat, tõustes 2000. aasta tasemega võrreldes 30%. Hiina, Venemaa ja Euroopa toodavad enam kui 90% ülemaailmses soojusenergiast. Alates 2000. aastast on Hiinal olnud kõige kiirem kasv – 2020. aastaks enam kui neljakordistunud, ning on nüüd maailma suurim tootja (toodab rohkem kui 35% üleilmsest kaugsoojusest). Sektor kasvab ka Ameerika Ühendriikides ja Koreas.

Ligi 40% üleilmselt kaugküttejaamades tekkivast soojusest läheb tööstussektorisse, mis mõjutab ka võrgu võimet vähendada jaotustemperatuuri, sest tööstustarbijad nõuavad sageli kõrget temperatuurisoojust. Hiina tarbis 2020. aastal rohkem kui 50% oma tööstussektoris tarbitavast ülemaailmsest soojusest, 2010. aastal umbes 34% võrreldes.

Üleilmselt varustab kaugküte suhteliselt väikest osa hoonetes kasutatavast soojusest, moodustades vaid 8,5% sektori soojusenergia tarbimisest. Kuigi maailma keskmine osakaal on väike, katab kaugküte suure osa hoonete kütmiseks kasutatavast soojusest paljudes Euroopa riikides, näiteks Taanis, Rootsis, Lätis, Eestis, Leedus, Poolas, üle 45%), samuti Venemaal (~ 45%) ja Hiinas (~ 15%).

Mitmete Euroopa Liidu ja Rahvusvahelise Energiaagentuuri (International Energy Agency) aruannete kohaselt katab kaugküte umbes 11–12% Euroopa Liidu soojustarbimisest läbi 6000 soojusvõrgu. Euroopa Liidus toodetakse kaugkütte jaoks aastas umbes 580 TWh soojusenergiat (joonis 1.7). Üle maailma on kaugkütte kaudu tarbitava soojusenergia kogus palju suurem, juba ainult Hiinas on see üle 880 TWh.

On selge, et olemasolevate tarbijate soojustarbimine on vähenenud tänu hoonete renoveerimisele ja alternatiivsete soojusallikate kasutuselevõtule (nt päikesekollektorid, mis soojendavad vett, ja soojuspumbad). Ruumide küttevajadus on vähenemas. Prognoositakse, et 2030. aastaks langeb hoonete soojusvajadus 17% võrreldes 2010. aastaga. Langus toimub vaatamata sellele, et perioodil 2014–2016 oli energiatarbimine elamusektoris tõusuteel, kuid selle põhjuseks oli üldine majanduskasv. Keskmine tarbitud energiakogus on viimasel kümnendil langenud, vähenedes keskmiselt 5,5 TWh iga aastaga. Põhjuseid on mitmeid, muuhulgas seadmete energiatõhususe suurenemine ja hoonete parem ehituskvaliteet pärast Euroopa Parlamendi ja Euroopa Nõukogu hoonete energiatõhususe direktiivi (2010/31/EL) jõustumist, millega kehtestati hoonete energiatõhususele miinimumnõuded. Normaalaasta kraadpäevade alusel taandatud energia lõpptarbimine on kümne aasta jooksul vähenenud keskmiselt 0,7% aastas.

Elamud kaugküttes

Peamised kaugkütte tarbijad on elamud. Euroopa Liidus moodustasid 2018. aastal kodumajapidamised 26,1% energia lõpptarbimisest. Suurema osa Euroopa Liidu kodumajapidamiste energia lõpptarbimisest katavad maagaas (32,1%) ja elekter (24,7%). Taastuvad energiaallikad moodustavad 19,5%, nendele järgnevad naftasaadused (11,6%) ja kaugküte (8,7%). Väike osa (3,4%) on endiselt kaetud söetoodetega (tahked kütused).

Kaugkütte osatähtsus riigiti

Kaugkütte osakaal on erinevates riikides erinev. Joonis 1.8 a illustreerib elamute kütmiseks kasutatavate erinevate kütteviiside jaotumist Euroopas. Soojust toodetakse kas individuaalselt või ühest suuremahulisest kollektiivsest võrgust, milleks on enamasti kaugkütte-, gaasi- või elektrivõrk. See näitab mitmekesisuse ulatust alates riikidest, kus on kasutusel peamiselt individuaalne elamuküte, kuni riikideni, kus soojuse tootmine põhineb peamiselt kollektiivsetel struktuuridel.

Joonisel 1.8 b on näidatud enim kasutatud soojuse edastamise meetodid riigiti. Kolmes riigis (Taani, Soome ja Rootsi) on kaugküte enim kasutatav elamukütte tüüp. Kaheksas riigis tarbitakse suurim osa hoonete küttest gaasivõrgust.

Kaugkütte potentsiaal on tohutu ja isegi kui tarbimine oluliselt väheneb, mõjutab see ainult olemasolevaid võrke. See annab kaugküttele võimaluse laieneda kogu maailmas. Paljudes riikides on kaugkütte osakaal alla 25% (joonis 1.9). Linnastumise jätkumisel ja asjakohaste investeeringute tegemisel võib kaugküte 2050. aastaks katta ligi poole Euroopa soojustarbimisest.

Kaugkütte olulisus

Seega on kaugküte energiabilansi oluline osa. Enamgi veel – kaugküte mängib olulist rolli keskkonna aspektist vaadatuna. Kaugkütte abil on võimalik linnades õhusaastet vähendada tänu keskkonnasõbralikumatele põletustehnoloogiatele ja rangemale kontrollile, samuti kasutada energiaallikaid, mis muidu raisku läheksid. Kaugküte pakub võimaluse tõhusamalt elektrit toota, kasutades soojuse ja elektri koostootmist; see võimaldab erinevaid energiaallikaid kombineerida. Uurimustulemused on näidanud, et eluaseme kaugküttega ühendamine on kasulik, kui aastas tarbitakse rohkem kui 50 GJ (umbes 14 MWh) soojusenergiat ja eritarbimine ületab 2 GJ/m (umbes 0,6 MWh/m). Näiteks vastab see energiakogus Prantsusmaal 100 m² põrandapinnaga või Kreekas 150 m² põrandapinnaga maja aastasele küttevajadusele. Mõlema näite korral on tegemist suhteliselt sooja kliimaga, mis tähendab, et teoreetiliselt on kasulik peaaegu iga hoone Euroopas kaugküttega ühendada.

1.2.2 Kaugküte tänapäeva Eestis

Peamised energiatõhususega seotud trendid Eesti kaugküttesektoris on hoonefondi ja torustike renoveerimine, vanade fossiilkütustel katelde asendamine puiduhakkekateldega ja koostootmisjaamade rajamine, kui selleks on võimalus. Eesti Keskkonnainvesteeringute Keskus (KIK) toetab järgmisi kaugküttevaldkonna projekte: kaugküttekatelde rekonstrueerimine, amortiseerunud ja ebaefektiivsete kaugküttetorustike renoveerimine ja soojusmajanduse arengukavade koostamine. Aastatel 2015–2020 rahastas KIK kokku 308 eelmainitud kaugküttevaldkonnaga seotud projekti. Nendest arvuliselt suurima, kuid rahaliselt väikseima osa moodustas soojusmajanduse arengukavade koostamine. Soojusmajanduse arengukavades välja toodud suuniste alusel koostati 123 amortiseerunud ja ebaefektiivse soojustorustiku renoveerimise või uue soojatorustiku rajamise projekti ning 61 kaugküttekatlamaja renoveerimise projekti. Soojustorustiku renoveerimise ja rajamise projektide puhul moodustas toetussumma 43% koguinvesteeringute mahust. Katlamaja renoveerimise projekti käigus vahetati välja fossiilkütustel töötavad amortiseerunud katlad, näiteks põlevkiviõli- ja maagaasikatlad asendati biomassi kasutavate kateldega. Vajalikest investeeringutest 47% tuli KIKi toetustest.

Toetusrahadest üle 90 miljoni euro tuli Euroopa Regionaalarengu Fondist ja Euroopa Liidu Ühtekuuluvusfondist aastatel 2007–2018, kuid koos ettevõtete panuse ja kohalike omavalitsuste omafinantseeringutega ulatus nendel aastatel koguinvesteeringute maht eelmainitud tegevuste elluviimiseks üle 200 miljoni euro.

Eestis on kokku veidi üle 230 kaugküttevõrgu (joonis 1.10), millest üle 130 kasutab osaliselt või täielikult kütusena puiduhaket või muud puidupõhist kütust (halupuit, puidugraanulid). Tipukoormused kaetakse tihti siiski veel maagaasil või põlevkiviõlil töötavate katelde abil, samuti on need katlad paljudes kohtades reservkateldeks. Kõikidest kaugküttevõrkudest 11 kasutavad kütusena turvast, kuna turvas on kohalik kütus, mille hind on stabiilne. Jätkusuutliku ja keskkonnasõbraliku küttelahendusena võib välja tuua ka tsentraalsed soojuspumbad, mida kasutatakse kolmes kaugküttevõrgus.
Lisainfo: NutiSoojus.

Väga halvas seisukorras on hetkel Eestis väga vähesed kaugküttevõrgud, mille torustikud ja katlamajad on renoveerimata ning võrgu jätkusuutlikkus kaheldav. Nende võrkude halb seisukord on tingitud tarbijate arvu kriitilisest vähenemisest – võrku on alles jäänud väga vähe tarbijaid, kelle ruumiline paiknemine on hajus ning võrgu renoveerimine ei ole enam kulutõhus. Kõikidest Eesti kaugküttevõrkudest on täielikult või osaliselt renoveeritud 90%, täiesti renoveerimata on torustik 10% kaugküttevõrkudes.

Põhiliselt tänu toetustele on viimase kaheksa aasta jooksul koostatud üle 150 soojusmajanduse arengukava, mis tähendab seda, et enamikul Eesti asulatest on soojusmajanduse arengukava olemas. Harilikult koostatakse soojusmajanduse arengukava järgmise 10–15 aasta kohta. Arengukavas antakse ülevaade asula üldisest olukorrast ja võimalikest arengutest. Põhjalik ülevaade antakse asula soojustarbijatest ja olemasolevatest soojusvarustussüsteemidest, tuues välja soojussüsteemide tehnilise olukorra. Hinnatakse energiatõhusust ja koostatakse sotsiaal-majanduslik analüüs. Asula jaoks töötatakse välja erinevad soojusvarustuse arengustsenaariumid ja tuuakse eraldi välja ka nende elluviimise viisid ning mõju asulale.

Suuremates linnades, kus asuvad koostootmisjaamad, kasutatakse kaugküttes koostoodetud soojust. Kui selleks on võimalus, siis kasutatakse soojuselektrijaamade heitsoojust – see on tavapärane Ida-Virumaal, näiteks Kohtla-Järve, Jõhvi, Sillamäe ja Narva linna kaugküttevõrkudes saadakse vajalik soojus elektrijaamade heitsoojusest. Puidupõhisel biomassil töötavad koostootmisjaamad asuvad Tallinnas, Tartus, Pärnus, Kuressaares, Rakveres ja Valkas (Läti) ning biogaasi kasutavad koostootmisjaamad Paides ja Aravetel.

2021.aasta Eesti kaugkütte sektori uurimistöö näitas, et enamus soojusest (58.4%) on toodetud taastuvkütustega. Peamine taastuvkütus on puiduhake (üle 99% soojuse tootmiseks kasutatud taastuvkütustest). Heitsoojusega toodetud soojuse osakaal on 15.7%. Fossiilsete kütuste osakaal on 25.9%, millest 3/4 moodustab maagaas.

1.2.3 Kaugkütte ettevõtted

Eestis tegutsevad suuremad kaugkütteettevõtted on Utilitas OÜ, Gren Eesti AS, Adven Eesti AS, SW Energia OÜ ja N. R. Energy OÜ.

Utilitas

Utilitas on Eesti suurim kaugkütteettevõte nii tootmise mahu kui ka tarbijate hulga poolest. Ettevõte on investeerinud sadu miljoneid eurosid kaugküttesektori kaasajastamisse ja taastuvkütuste osakaalu tõstmisse energiatootmises. Taastuvkütuseks on Utilitases peamiselt puidupõhine biomass.

Utilitas OÜ kontserni kuuluvad Eestis kaugkütteteenust osutavad ettevõtted Utilitas Tallinn AS, Utilitas Eesti AS ja Tallinnas elektrit ja soojust tootev Utilitas OÜ Tallinna Elektrijaam. Utilitase nime kannab kontsern alates 2013. aastast, varem tegutses ettevõte Elekter ja Küte OÜ nime all, mis hõlmas aktsiaseltse Tallinna Küte ja Eraküte ning osaühingut Tallinna Elektrijaam. Ettevõttes töötab praegu ligikaudu 250 inimest.

Tallinna ühtses võrgupiirkonnas toodavad soojust 15 Utilitase katlamaja erinevates Tallinna piirkondades ja kolm koostootmisjaama – Tallinna Soojuselektrijaam I ja II (Väo I ja Väo II) ning Mustamäe koostootmisjaam. Kõik Utilitase koostootmisjaamad kasutavad kütusena puiduhaket. Lisaks Tallinnale tegutseb Utilitas Haapsalus, Jõgeval, Keilas, Valgas, Kärdlas ja Raplas. Ka nendes linnades toodetakse soojuse baaskoormus puiduhakkel töötavate kateldega. Kõik Utilitase kaugküttejaamad on saanud tõhusa kaugkütte märgise. Kokku haldab Utilitas 537 km võrke ja käitab 26 katlamaja. Utilitas varustab soojusega veidi alla 5000 hoone.

Adven Eesti AS

Adven on Soome energeetikaettevõte, mis tekkis 2012. aastal Fortumi Soome ja Eesti tööstusenergiaettevõtete müümisel. Praegu tegutseb Adven lisaks Eestile ja Soomele laialdaselt ka Rootsis ja vähemal määral Lätis (Cēsis, Valmiera).

Eestis pakub Adven kaugkütet paljudes suuremates ja väiksemates asulates ning osaliselt ka Tallinnas. Adveni soojust tarbitakse Adaveres, Aseris, Haabneemes, Kundas, Kostiveres, Laagris, Loos, Narva-Jõesuus, Põltsamaal, Sauel, Sõmeral, Viimsis, Viiratsil, Viru-Nigulas, Väike-Maarjas ja Vändras. 2021. aasta seisuga on nendest võrkudest kolmeteistkümnele omistatud tõhusa kaugkütte märgis.

Advenil on Eestis ka kolm koostootmisjaama. Suurim neist asub Rakveres ja kasutab kütusena puiduhaket. Teised koostootmisjaamad, mille nii soojuslik kui ka elektriline võimsus on alla 1 MW, asuvad Põhja-Tallinnas ja Nõmmel ning kasutavad kütusena maagaasi.

Lisaks kaugküttele pakub Adven ka tööstuslikke energeetikalahendusi, näiteks on Adveni energiakeskused Rakvere Farmides, Rannarootsi lihatööstuses, Rocca al Mare kaubanduskeskuses, Orkla Eesti tehases, Viimsi spaas, DSV logistikakeskuses, Ülemiste keskuses ja E-Piima tehases. E-Piima energiakeskus varustab ka Põltsamaa linna kaugküttesoojusega.

Gren

Gren (alates 2021. aastast Fortumi asemel) pakub ja tarnib soojust ja elektrit erinevates Balti riikide linnades. Eestis tegutseb Gren Tartus ja Pärnus, tootes mõlemas linnas nii soojust kui ka elektrit. Soojusega varustatakse linnaelanikke, ettevõtteid ja asutusi. Mõlemas linnas asuvad koostootmisjaamad kasutavad kütusena puiduhaket ja turvast.

Lisaks soojusele pakub Gren nii Tartus kui ka Pärnus kaugjahutust. Tartu kaugjahutusvõrk on esimene ning seni suurim kaugjahutusvõrk Eestis ja Balti riikides.

SW Energia

SW Energia OÜ on 1999. aastal loodud ning Eesti kapitalil põhinev ettevõte, mis tegutseb peamiselt väiksemates Eesti linnades ja asulates. SW Energia pakub kaugkütteteenust 48 võrgupiirkonnas, millest 32-le (2021) on omistatud märgis „Tõhus kaugküte“. SW Energia on rohkem kui poolte Eesti kohalike omavalitsuste energiapartner.

SW Energia kaugküttevõrgud on Ala külas, Alus, Arukülas, Haibas, Harkus, Helmes, Ilmatsalus, Järvakülas, Kanepis, Kehras, Kehtnas, Kohilas, Krootusel, Kärlas, Käärdis, Luunjas, Mustlas, Mõisakülas, Nõos, Olginas, Padisel, Paikusel, Paldiskis, Papsaares, Parksepas, Päril, Rakkes, Raplas, Salmel, Sangastes, Saugas, Seljametsal, Sinimäel, Tõraveres, Tõrvas, Türil, Türisalus, Uulus, Vana-Antslas, Võisikul, Õisul ja Ülenurmes.

N. R. Energy

N. R. Energy OÜ on 1997. aastal loodud ning Eesti kapitalil põhinev ettevõte, mis tegutseb põhiliselt Eesti väiksemates asulates. Ta varustab soojusega 19 kaugküttevõrku üle Eesti, millest kümnele on omistatud tõhusa kaugkütte märgis, veel kolmele seda taotletakse.

N. R. Energy opereeritavad kaugküttepiirkonnad asuvad 2021. aasta seisuga Aravetel, Abja-Paluojal, Järva-Jaanil, Kaereperes, Keila-Joal, Kiilis, Kloogal, Koigis, Laekveres, Loksal, Märjamaal, Oisus, Päinurmel, Roosna-Allikul, Rummus, Rõngus, Tapal, Tarbjal, Tartus (Märjal), Tarvastus, Turbas, Türi-Allikul ja Vana-Võidu külas.

Siin saab näha, kuidas jaotuvad Eesti kaugküttevõrgud suuruse järgi ning milliseid kütuseid iga kaugküttejaam kasutab:

1.2.4 Kaugküte Tallinnas

Tallinna linnas on mitu kaugküttevõrku, mis jagunevad omakorda väiksemateks kaugküttepiirkondadeks. Eraldi võrgupiirkonnad on kesklinn ja Pirita linnaosa, Põhja-Tallinn, Nõmme linnaosa ja Järve keskus. Ülejäänud Tallinna linn moodustab ühtse Tallinna võrgupiirkonna. Tallinna lääne- ja idapiirkonna kaugküttevõrgud ühendati 2010. aastal ühendustorustiku kaudu, tänu millele on võimalik edastada läänepiirkonnast soojust ka kesklinna, Maardu ja Lasnamäe piirkonda ning vastupidi.

Soojuse baaskoormuse katavad Tallinnas koostootmisjaamad: Tallinna SEJ 1 (Väo I), Iru prügipõletusjaam, Tallinna SEJ 2 (Väo II) ja Mustamäe koostootmisjaam. Kõik eelmainitud koostootmisjaamad peale Iru kasutavad kütusena puiduhaket ja vajadusel ka turvast. Suurematest võrku ühendatud katlamajadest võib välja tuua veel Kristiine katlamaja ja Ülemiste katlamaja. Viimast kasutatakse reservkatlamajana, juhul kui Tallinna SEJ 1-s, SEJ 2-s või Irus esineb seisakuid. Nii Kristiine kui ka Ülemiste katlamajas kasutatakse kütusena maagaasi. Tallinna ühtne kaugküttevõrk on saanud tunnustuseks tõhusa kaugkütte märgise.

Tallinna ühtsesse kaugküttevõrku on ühendatud ligikaudu 4000 tarbijat, suurem osa neist asub Tallinna läänepiirkonnas, kus on ka tarbimine kõige suurem. Tallinna läänepiirkonnas (Kristiine, Mustamäe, Õismäe) asub üle 1600 tarbija, kelle aastane tarbimine on 676 GWh. Kesklinna piirkonnas on tarbijaid veidi alla 1300 ja nende aastane tarbimine on 400 GWh. Kõige vähem (veidi üle 1000) on tarbijaid Lasnamäe ja Maardu piirkonnas, kuid nende aastane tarbimine on suurem kui kesklinna piirkonnas – 477 GWh. Kõige suurema osa, 73% tarbijatest, moodustavad korterelamud.

Tallinna linna kaugküttevõrk on üle 400 km pikk ja sellest 43% on renoveeritud, torustiku keskmine vanus on 23 aastat. Kütteperioodi jooksul moodustavad soojuskaod Tallinna kaugküttevõrgus ligikaudu 10%, väljaspool kütteperioodi, kui tarnitakse soojust vaid sooja tarbevee jaoks, on soojuskaod suuremad, üle 30%.

1.2.5 Kaugküte Tartus

Tartus tarbib kaugkütet ligikaudu 1900 hoonet, millest 60% moodustavad elumajad. Tartus on üks koostootmisjaam, Tartu Elektrijaam, ja kuus suuremat katlamaja: Anne, Ropka, Aardla, Tuglase, Tulbi ja Tarkoni. Viimane neist on rekonstrueerimisel. Lisaks eelmainituile on Tartus veel mõned väiksemad katlamajad. Kokku on installeeritud soojusvõimsus 303 MW.

Tartu Elektrijaam valmis 2009. aastal ning tarbib kütusena puiduhaket ja turvast. Tartu Elektrijaam asub Lohkva külas Luunjas, Annelinna (Tartu linnaosa) lähedal. Selle elektriline võimsus on 25 MW ja soojuslik võimsus 50 MW. Jaama aastane soojustoodang on ligikaudu 300 GWh. Kütteperioodil kasutatakse jaama Tartu linna soojuse baaskoormuse katmiseks. Tartu Elektrijaama lähedal, samuti Lohkva külas asub ka Anne katlamaja, mille soojuslik võimsus on 36 MW ja mis katab samuti baaskoormuse. Ka Anne katlamaja kasutab kütusena puiduhaket, aga ka saepuru, puidujäätmeid ja turvast. Biomassi kasutab kütusena ka Aardla katlamaja, mis töötab septembrist aprillini. Tuglase, Tulbi ja Ropka katlamaja kasutatakse tipukoormuste katmiseks ning need kasutavad kütusena peamiselt maagaasi. Kõiki energiatootmise komplekse juhitakse Tartu Elektrijaama juhtimiskeskusest. Tartu kaugküttesüsteemi on tunnustatud tõhusa kaugkütte märgisega. Keskmine suhteline soojuskadu on Tartu kaugküttevõrgus ligikaudu 12%.

Lisaks kaugküttele on Tartus olemas ka kaugjahutus, kus kasutatakse nii traditsioonilisi jahutusseadmeid kui ka looduslikku vabajahutust Emajõest. Tartus on kaks külmajaama: Kesklinna ja Aardla. Kesklinna külmajaam asub Emajõe ääres ja selle jahutusvõimsus on 13 MW. Esimene klient, lähedal asuv kaubanduskeskus Kvartal, ühendati jaamaga 2015. aastal. Aardla külmajaam valmis 2017. aastal ja selle planeeritud võimsus on 9,2 MW, millest hetkel on välja ehitatud 5,4 MW. Jaama põhiklient on Tartu Lõunakeskus.

1.2.6 Kaugküte Narvas

Narva kaugküttepiirkonnas elab 60 000 inimest ja kaugkütet tarbivaid objekte on ligikaudu 700. Tarbijate tarbimisvajadus on 333 MW. Narva soojusvõrk saab soojusenergiat Eesti Energia koosseisu kuuluva Balti Elektrijaama renoveeritud koostootmisplokist, mille soojuslik võimsus on 160 MW. Jaam kasutab kütusena põlevkivi ja biomassi. Lisaks on tipukoormuste katmiseks 240 MW maagaasikatlamaja. Aasta jooksul kasutatavatest kütustest moodustab 49% põlevkivi, 25% biomass, 24% maagaas ja 1% põlevkiviõli. Narva kaugküttevõrku on tunnustatud tõhusa kaugkütte märgisega. Võrgu kogupikkus on 77 km ja sellest 50% on renoveeritud. Tänu viimaste aastate renoveerimistöödele on keskmine suhteline soojuskadu vähenenud 18%-lt 12,5%-ni.

1.2.7 Kaugküte Kuressaares

Kaugkütet hakati Kuressaares arendama 1973. aastal. Praegu on Kuressaares kaugküttega ühendatud 321 tarbijat ja võrgu kogupikkus on 34 km. Soojust toodetakse Kuressaare koostootmisjaamas, Kalevi katlamajas ja juhul, kui välisõhu temperatuur langeb alla –8 °C, siis ka Luha katlamajas. Kuressaare koostootmisjaama elektriline võimsus on 2,4 MW ja soojuslik 12 MW, kütusena kasutab jaam puiduhaket. Ka kaks Kalevi katlamaja katelt kasutavad kütusena puiduhaket, ülejäänud kaks katelt Kalevi katlamajas töötavad põlevkiviõlil. Luha katlamajas toodetakse soojust põlevkiviõlist. Kogu installeeritud soojuslik võimsus on 57 MW. Aasta jooksul toodetakse 98,1% soojusest biomassist. suhteline soojuskadu on Kuressare kaugküttevõrgus ligikaudu 15%. Kuressaare kaugkütet on tunnustatud tõhusa kaugkütte märgisega.

1.2.8 Tüüpiline kaugküte Eesti väikeasulas

Kõikidest Eesti kaugküttevõrkudest moodustavad arvuliselt suurima osa kaugküttevõrgud, milles aastane soojuse tarbimine jääb vahemikku 1000 kuni 5000 MWh. Selliseid kaugküttevõrke on Eestis ligikaudu 90, mis on veidi alla poole Eesti kaugküttevõrkudest. Tavapärane on kaugküttevõrk, milles aastane soojustarbimine on 2300 MWh. Harilikult on sellisel juhul tegemist küla või alevikuga, mille elanike arv on ligikaudu 700. Enamasti kasutatakse baaskoormuse katmiseks keskmiselt 1,5 MW võimsusega puiduhakkel töötavat katelt, mis on paigaldatud  toetuste abil viimase viie aasta jooksul. Põlevkiviõlikatel, näiteks Kiviõli-80, mida varem kasutati põhikatlana, on remonditud ja seda kasutatakse reservkatlana ning tipukoormuse katmiseks.

Harilikult on sellise kaugküttevõrgu torustiku pikkus ligikaudu 2–3 km ja torustik on osaliselt või täielikult renoveeritud KIKi toetuste abil. Võtmetarbijateks võrgus on tavaliselt kohalik kool ja lasteaed, munitsipaalhooned moodustavad üldjuhul märkimisväärse osa võrgu soojustarbimisest. Ülejäänud tarbijateks on üldiselt kortermajad, mida on võrgus keskmiselt 5–10.

Sellisele kirjeldusele vastavad Eestis näiteks Adavere, Alu, Avinurme, Harku, Imavere, Kiili, Kolga-Jaani, Krootuse, Luunja, Mustla, Mustvee, Nõo, Olgina, Sangaste, Sõmeru, Tabivere, Vastseliina ja Võnnu.

1.2.9 Toetused kaugkütte arendamiseks

Keskkonnainvesteeringute Keskus ning toetused

Eestis Keskkonnainvesteeringute Keskus (KIK) asutati 2000. aastal ja viimased 20 aastat on see olnud üks peamisi keskkonnaprojektide rahastajaid Eestis. Aastatel 2005–2009 sai soojusvarustussektor ERFist ja Eesti keskkonnamaksudest 13,9 miljonit eurot, samal perioodil anti riigieelarvest ja toetusskeemide kaudu energiasäästuinvesteeringuteks 0,9 miljonit eurot.2009. aastal määras KIK programmi „Taastuvate energiaallikate laiem kasutamine energia tootmiseks“ raames toetusi kohalikele omavalitsustele, mittetulundusühingutele, ettevõtetele ja sihtasutustele. Toetamiseks kasutati Euroopa Regionaalarengu Fondi (ERF) vahendeid. Riik on küttevarustussektorit toetanud peamiselt läbi keskkonnakaitse ja regionaalarengu eesmärkide.

2009. aasta taotlusvoorus oli jagamiseks umbes 9,6 miljonit eurot ja 17 projekti sai toetust katlamajade ja kaugküttevõrkude rekonstrueerimiseks ning koostootmisjaamade ehitamiseks vastavalt koostootmises ja taastuvatest energiaallikatest toodetud elektrienergia toetusmehhanismile.

KIK haldab riiklikku programmi „Taastuvate energiaallikate laiendatud kasutamine energia tootmiseks ja soojaveevõrkude rekonstrueerimiseks“, mida rahastatakse CO2 kvootide müügist. See toetab kolme tegevust: taastuvkütustel töötavate elektrjaamade ja elektrienergia koostootmisjaamade ehitamist, katlamajade renoveerimist ja kaugküttevõrkude renoveerimist soojusülekande kadude vähendamiseks.

2014–2020 eraldati toetust struktuuritoetuse meetmest „Soojusenergia tõhus tootmine ja ülekandmine”. Taotlusvooru kogueelarve oli 18 miljonit eurot, sellest katelde renoveerimiseks 12 miljonit eurot. Soojustorustike renoveerimiseks, uute ühenduste rajamiseks ja uue kaugküttesüsteemi ehitamiseks oli ette nähtud 6 miljonit eurot. Toetust rahastati Euroopa Liidu Ühtekuuluvusfondist.

Toetatavad tegevused olid:
• kaugküttekatelde renoveerimine ja kütuseliigi vahetus;
• amortiseerunud ja ebaefektiivse soojustorustiku renoveerimine;
• soojusmajanduse arengukava koostamine;
• lokaalsete küttelahenduste ehitamine kaugkütte asemele.

Toetust anti „Ühtekuuluvuspoliitika fondide rakenduskava 2014–2020” prioriteetse suuna (energiatõhusus) meetme „Efektiivne soojusenergia tootmine ja ülekanne” eesmärkide elluviimiseks ning soojusmajanduse arengukava koostamiseks, kaugküttekatelde renoveerimiseks ja kütuseliigi vahetuseks ning amortiseerunud ja ebaefektiivse soojustorustiku renoveerimiseks. Toetust rahastati Euroopa Liidu Ühtekuuluvusfondist, meetme töötas välja Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium.

Kaugküttekatelde renoveerimine ja kütuseliigi vahetus

Toetuse eesmärk oli kaugküttesüsteemides energia kasutamise efektiivsuse suurendamine ja tootmissüsteemist pärinevate saasteainete heitkoguste vähenemine. Toetust anti soojuse tootmise seadme renoveerimiseks (kuni 50% projekti kuludest).

Uued kaugküttepiirkonnad

Toetuse eesmärk oli kaugküttesüsteemides energia kasutamise efektiivsuse suurendamine ja tootmissüsteemist pärinevate saasteainete heitkoguste vähenemine. Toetust anti uue kaugküttesüsteemi rajamiseks (kuni 50% projekti kuludest).

Soojustorustike uuendamine

Toetuse eesmärk oli kaugküttesüsteemides energia kasutamise efektiivsuse suurendamine ja tootmissüsteemist pärinevate saasteainete heitkoguste vähenemine. Toetust anti soojustorustiku renoveerimiseks (kuni 50% projekti kuludest).

Soojusmajanduse arengukavad

Toetuse eesmärk oli soojusmajanduse arengukava alusel eelduste loomine energia lõpptarbimise vähendamiseks, sealhulgas soojusenergia efektiivsema tootmise ja edastuse arvelt. Toetust anti soojusmajanduse arengukava koostamiseks ja varem koostatud soojusmajanduse arengukavade kaasajastamiseks. Taotleda said kohalikud omavalitsused, kelle territooriumil oleva võrgupiirkonna kohta soojusmajanduse arengukava oli kinnitatud. Toetuse maksimaalne osakaal abikõlblikest kuludest projekti kohta oli kuni 90%. Toetuse maksimaalne summa ühele projektile oli 5000 eurot.

1.3 Kontrollküsimused

1) Kaugkütte levik algas suuremates linnades ligikaudu 150 aastat tagasi. Mis olid tol ajal need tingimused, mis hoonel pidid olema täidetud, et ühineda kaugküttevõrguga?
2) Kus ja millal alustas tööd Eesti esimene kaugküttesüsteem? Mis oli esimese kaugküttesüsteemi rajamise ajendiks?
3) Millistes Euroopa riikides on kaugkütte osakaal soojusenergia sektoris suurim, millistes väikseim? Miks?
4) Milline on Euroopas hoonete energiatarbimise tulevikuprognoos, milline aga kaugküttesoojuse tarbimise prognoos? Mida sellest järeldada?
5) Milliseid kaugküttega seotud tegevusi on toetatud Euroopa Liidu Ühtekuuluvusfondist?