7. Seadusandlus ja majandus

Soojusmajanduse korraldamise ülesanne lasub kohalikel omavalitsustel, kes kehtestavad kaugküttepiirkonnad ja teenuse pakkumise korra.

Kaugküttesektorit reguleeriva seaduse (Kaugkütteseadus) järgi on soojusettevõtja kohustus tagada võimalikult efektiivne, kindel, usaldusväärne, põhjendatud hinnaga ja keskkonnanõuetele ning tarbijate vajadustele vastav soojusvarustus.
Kaugkütteseaduse §9 kohaselt on soojusettevõtja kohustatud kooskõlastama tarbijale müüdava soojusenergia piirhinna Konkurentsiametiga.

Hinna kooskõlastamisel lähtub Konkurentsiamet eelkõige põhimõttest, et soojusenergia piirhind oleks kulupõhine ning soojuse tootmiseks ja edastamiseks tehtud kulutused oleksid põhjendatud.

Eestis on kokku umbes 230 kaugkütte võrgupiirkonda. Soojusenergia käibemaksuta piirhinnad lõpptarbijatele olid 2020. aasta juuni seisuga vahemikus 35,33–86,96 €/MWh. Üldjuhul on keskmisest kõrgema soojusenergia hinna põhjuseks kallite kütuste (põlevkiviõli ja maagaas) kasutamine ning kaugküttevõrgu halb tehniline olukord.

Piirkondades, kus on kasutusel koostootmine taastuvkütuste baasil, jäävad soojuse käibemaksuta piirhinnad lõpptarbijatele vahemikku 45–55 EUR/MWh.

Soojuse keskmine indikatiivne käibemaksuta hind lõpptarbijale kaugküttevõrkudes, kus põhikütuseks on maagaas, on 50–65 EUR/MWh, ja kui põhikütuseks on kütteõli, siis 70–85 EUR/MWh.

7.1 Kaugküttepiirkond ja võrgupiirkond

7.1.1 Kaugküttepiirkond

Kaugküttepiirkond on üldplaneeringus kindlaks määratud maa-ala, millel asuvate tarbijapaigaldiste soojusega varustamiseks kasutatakse kaugkütet, et tagada kindel, usaldusväärne, efektiivne, põhjendatud hinnaga ning keskkonnanõuetele ja tarbijate vajadustele vastav soojusvarustus.

Õigus määrata kaugküttepiirkond oma haldusterritooriumi piires on kohaliku omavalitsuse volikogul. Kaugküttepiirkonna kehtestamine on võimalik lahendus (volikogu ei ole kohustatud seda tegema), mille vajadus peab olema analüüsitud ja põhjendatud.

Kaugküttepiirkond sätestab teenusele monopoolse seisundi – tarbija on kohustatud kasutama kaugkütet. Kaugküttepiirkonna määramisel tiheasustusega uusehitisteks planeeritaval maa-alal on võrguga liitumine kohustuslik kõigile kaugküttepiirkonnas asuvatele isikutele, kui kohaliku omavalitsuse volikogu ei näe ette teisiti.
Isikud, kes kaugküttepiirkonna määramise ajal ei kasuta kaugkütet, ei ole kohustatud võrguga liituma.
Kaugküttepiirkonnas tohib võrguga ühendatud tarbijapaigaldise võrgust eraldada ja ehitatava või rekonstrueeritava ehitise soojusega varustamisel kasutada muud viisi kui kaugküte, ainult kohaliku omavalitsuse volikogu määratud tingimustel ja korras.

Kaugküttepiirkonnas võivad tarbijad lisaks kaugküttevõrgust saadavale soojusele toota soojust ise või osta kütusevabadest ja taastuvatest allikatest muundatud soojusenergiat (näiteks päikese-, tuule- ja hüdroenergia) selle tootjatelt.

Oluline on märkida, et kui kohaliku omavalitsuse poolt on määratud kaugküttepiirkond, siis peavad olema määratud ka selle piirid, võrguga liitumise ja võrgust eraldumise tingimused ning kord, kaugkütte üldised kvaliteedinõuded, soojusettevõtja arenduskohustus ja tingimuste, nõuete ning korra kehtima hakkamise aeg.

Tingimused, nõuded ja kord tuleb enne nende kehtestamist kooskõlastada kaugküttepiirkonnas tegutsevate soojusettevõtjatega.

7.1.2 Võrgupiirkond

Võrgupiirkond on maa-ala, kus asub ja kus arendatakse ühe võrguettevõtja omandis või valduses olevat võrku. Võrgupiirkondi võib olla kaugküttepiirkonnas kas üks või mitu. Näiteks Tallinna kaugküttepiirkonnas tegelevad mitmed võrguettevõtjad (Utilitas Tallinn AS, Adven Eesti AS, Silikaat AS, TTP AS ja teised).

Võrguettevõtja peab kindlaks määrama oma võrgupiirkonna ja tagama võrkude asendiplaani ning kirjelduse kättesaadavuse kõigile huvitatud isikutele.

Võrguettevõtjal võib olla mitu võrgupiirkonda, mis koos moodustavad võrguettevõtja tegevuspiirkonna. Ühes tegevuspiirkonnas kehtib üks kaugküttega seotud hinnakiri – kui ei ole kasutusel mitmekomponendiline soojuse hinnakujundus, siis ühtne soojuse hind tarbitud soojuse koguse eest.

7.2 Soojuse müük ja hinnakujundus

Riigiti on soojuse hinnakujundus reguleeritud ja korraldatud erinevalt. Kulud soojusvarustusele võivad koosneda nii ühest komponendist (sõltudes üldjuhul tarbitud soojuse kogusest) kui ka mitmetest komponentidest (mitmekomponendiline hind).

Mitmekomponendiline hind tähendab, et soojuse tarbija maksab sõltuvalt soojussõlme võimsusele või maksimaalsele veevooluhulgale püsitasu (hinna kujunemise peamised näitajad), arve teine komponent moodustub tarbitud soojusest (kahetariifne hind) ja vajadusel on kasutusel ka kolmas komponent, mis arvestab vooluhulka ja temperatuuride vahet (kolmetariifne hind).

Mitmekomponendilise hinna rakendamisel tarbijale jaotub soojuse kulu aasta lõikes ühtlasemalt. Lisaks kasutatakse maailmas suvise soojuse ülejäägi korral hinna alandamist, et kajastada soojuse pakkumise ja nõudluse tegelikku vahekorda erinevatel aastaaegadel.

Mitmekomponendilise hinna rakendamisel tekib hoonete ehitamisel ja rekonstrueerimisel motivatsioon vähendada soojussõlme võimsust ja soojusvõrku tagastuva vee temperatuuri – tulemuseks on võrguvee väiksem vooluhulk.

Selleks tuleb kasutada lahendusi, mis toimivad aasta ringi, näiteks:

• madala soojusjuhtivusega välispiirded;
• soojustagastusega sissepuhke- ja väljatõmbeventilatsioon;
• mahutite kasutamine sooja tarbevee soojusvaheti võimsuse vähendamiseks.

Kui vaadelda meie põhjamaiseid lähiriike, siis Soome seadused kaugkütet eraldi ei reguleeri ja soojuse hinnataseme ning tariifistruktuuri üle otsustavad kaugkütteettevõtjad ise. Siiski teeb konkurentsiamet vajadusel riiklikku järelevalvet, lähtudes üldisest konkurentsiseadusest. Ka Rootsis ei reguleerita kaugküttesoojuse hinda. Taanis on hinnaregulatsioon tugev, sest kaugkütteettevõtted loetakse loomulikus monopoolses seisus olevaks ja nad ei tohi oma tegevuses kasumit taotleda. Norras, kus kaugkütte osa soojuse turust on vaid 3–4%, sätestab energiaseadus kaugküttesoojuse piirhinnaks vastavas piirkonnas müüdava elektri hinna (sh võrgutasud ja maksud).

7.2.1 Kaugkütte regulatsioon ja hinnakujundus ELi liikmesriikides

Järgnevalt anname lühiülevaate kaugkütte regulatsioonist ja hinnakujundusest Eestis ning mõnedes ELi liikmesriikides.

Eesti

Tarbija ostab soojust võrguettevõtjalt, kelle võrguga tema valduses olev tarbijapaigaldis on ühendatud.

Võrguettevõtja on kohustatud oma võrgupiirkonnas müüma kõigile võrguühendust omavatele tarbijatele soojust vastavalt võrgu tehnilistele võimalustele.

Soojuse piirhind kujuneb selliselt, et oleks tagatud:

1. vajalike tegevuskulude, sealhulgas soojuse tootmiseks, jaotamiseks ja müügiks tehtavate kulutuste katmine;
2. investeeringud tegevus- ja arenduskohustuse täitmiseks;
3. keskkonnanõuete täitmine;
4. kvaliteedi- ja ohutusnõuete täitmine;
5. põhjendatud tulukus.

Soojusettevõtja peab avalikustama oma võrgupiirkonnas soojuse piirhinna vähemalt üks kuu enne selle kehtima hakkamist.

Soojusettevõtja peab oma raamatupidamises pidama eraldi arvestust soojuse tootmise, jaotamise, müügi ja nende tegevustega mitteseotud tegevusalade kohta (Kaugkütteseadus).

Teadaolevalt kehtib Eesti kaugküttevõrkudes ühekomponendiline tariif. On oodata, et lähiajal muutuvad kaugkütte hinnamudelid mitmekomponendiliseks. Üleminekut mitmekomponendilisele hinnastamisele iseloomustab Eesti Jõujaamade ja Kaugkütte Ühingu (EJKÜ) poolt koostatud juhendmaterjal¹ , mis annab kaugkütteettevõtetele juhiseid, kuidas leida just endale sobiv lahendus hinnakujunduseks.

¹ Mitmekomponendilise hinnastamise metoodika kaugkütteettevõtetele. Eesti Jõujaamade ja Kaugkütte Ühing. 2019

Soome

Soomes on kaugküte laialt levinud – elamute ja kolmanda sektori hoonete soojusvarustusest tuleb umbes 46% kaugküttest. Kaugküttesoojuse hinna riiklik regulatsioon Soomes puudub ja tarbijatel on lubatud kaasata alternatiivseid soojusallikaid, milleks viimastel aastatel on olnud põhiliselt soojuspumbad.

Kaugküttesoojuse müümisel on sageli kasutusel hinnasüsteem, mille põhilised komponendid on:

• liitumistasu;
• võimsustasu;
• energiatasu.

Liitumistasu maksab tarbija ühel korral – kaugküttevõrguga ühendamisel. Selle suurus sõltub hoone asukohast (kliimavöönd) ja lepingulisest võimsustarbest või vooluhulgast. Liitumise hetkel kasutatakse lepingulise võimsusena tavaliselt hoonele vajalikku tunnikeskmist võimsustarvet välisõhu võrdlustemperatuuridel. Lepinguline vooluhulk arvutatakse kaugküttevee sisend- ja väljundtemperatuuri vahe järgi lepingulisele võimsusele vastaval perioodil.

Kaheosalise tariifi korral on selle komponentideks tavaliselt võimsustasu (nn püsitasu) ja energiatasu (nn muutuvtasu). Vajalikust võimsusest või vooluhulgast oleneva võimsustasuga kaetakse peamiselt soojuse tootmise ja ülekande püsikulud. Soomes võib võimsustasu moodustada 10–50% kliendi keskmistest kaugküttekuludest aasta jooksul. Soojusenergia tasu põhineb energiaühiku hinnal, mis oleneb kütusest, mida kaugkütte tootmiseks kasutatakse, ja kaugkütte muutuvkuludest.

Energiateollisuus ry² koostab ja annab välja mitmesuguseid juhendmaterjale ka kaugküttesektorile. Kaugküttetariifide kohta on ilmunud soovituslik juhend K15 tariifide määramiseks võimsuse ja vooluhulga alusel (algselt 1998, praegune variant 2014). Nimetatud soovituses kirjeldatakse soojusvõimsusel või vooluhulgal põhinevaid kaugküttetariifide määramise meetodeid. Kaugküttefirmad võivad fikseeritud tasu määramiseks kasutada ka muid kriteeriume, kuid neid nimetatud soovituses ei käsitleta. Soovitus kirjeldab meetodeid ja nendega seotud määramiskriteeriume, mis võimaldavad määratleda kliendi tegelikule vajadusele vastavaid väärtusi. Soovituse eesmärk on pakkuda kaugküttefirmadele võimalust kasutada avatud ja läbipaistvat hinnakujundamise metoodikat.

Kuna kaugkütte hinnakujundus ei ole riiklikult ühtselt reguleeritud ja vastav juhendmaterjal on ainult soovituslik, siis on Soomes kasutusel mitmeid tariifisüsteeme, mis varieeruvad nii kaugkütteettevõtete kui tarbijagruppide lõikes.

² Energiateollisuus ry on tööstusharuliit, mis ühendab energiasektoris tegutsevaid ettevõtteid (praegusel ajal üle 260 firma).

Rootsi

Rootsis on kaugküte laialt levinud, eriti elamu- (kortermajad) ja ärisektoris, kus üle 60% soojusest tuleb kaugküttest. Kokku on Rootsis umbes 500 kaugküttevõrku kogupikkusega ligi 25 tuhat km. Tarbijatele soojust müües konkureerivad kaugkütteettevõtted teiste soojuse tootmise võimalustega, sest kohustuslikku kaugküttega liitumist riiklikud õigusaktid ei sätesta.

Kuna kaugkütteettevõtted on enamasti munitsipaalomanduses, siis kehtis soojuse hinnakujunduses algselt kasumita töö põhimõte, mis oli fikseeritud kohalikku omavalitsust käsitlevas seaduses. Seoses 1996. aastal toimunud elektriturgude dereguleerimisega otsustati ka kaugkütte hinnakujundus vabastada otsesest regulatsioonist. Kuna järgnesid mitmed suured hinnatõusud munitsipaalomanduses mitteolevate firmade (nt Vattenfall ja Fortum) poolt, siis kutsus valitsus kokku spetsiaalse kaugküttekomisjoni, mis töötas aastatel 2002–2005 ja avaldas neli põhjalikku analüüsi. 2008. aastal võeti vastu kaugkütteseadus, mis samuti ei kehtestanud hinnaregulatsiooni, kuid kohustas kaugkütteettevõtteid avalikustama oma iga-aastase majandusbilansi koos kasumi-kahjumiaruandega. Kokkuleppe mittesaavutamise korral on võimalik kaasata vahendajana Rootsi energiaturu inspektsioon või Rootsi konkurentsiamet. Seega kujuneb soojuse hind müüja ja ostja vaheliste läbirääkimiste tulemusena ning tariifide kujundamise osas riiklikul tasandil ettekirjutusi ei tehta.

Taani

Taani on üks kaugkütte laiema levikuga riike Euroopas. Elamusektorist ligi 65% tarbib kaugkütet – soojusega varustatakse 1,7 mln eluaset (umbes 3,5 mln inimest). Kaugküttevõrkude kogupikkus on umbes 66 tuh km. Kaugküttesoojust toodetakse väga paljudest energiaallikatest: puiduhakkest, õlgedest, jäätmetest, geotermaalenergiast, tuulest, päikesesoojusest, maagaasist, kütteõlist, söest ja tööstuse heitsoojusest. Seejuures toodetakse 51% soojusest taastuvallikatest.

Kaugkütteseadus võeti Taanis vastu juba 1979. aastal. Seadus tähtsustas kaugkütte osa sel määral, et viidi sisse kaugküttepiirkonnad, muutes kaugküttega liitumise kohustuslikuks uutele (alates 1982) ja olemasolevatele hoonetele (üleminek üheksa aasta jooksul) kaugküttevõrkude läheduses. Kuna soojuse tootja ja tarbija vastastikust lähedust tähtsustatakse väga, siis on paljud võrgud küllaltki väikesed ja seega on nendes sageli üks soojuse tootja.

Selle tõttu käsitletakse Taanis kaugkütet kui loomulikku monopoli, seda reguleeritakse kasumit mitte tootva ettevõtmisena ning kaugküttesoojuse müügihind ei tohi ületada soojuse tootmishinda. Seejuures on täpselt määratletud, milliseid kuluelemente on lubatud tootmishinda lülitada. Küllaltki sageli on kaugkütteettevõte munitsipaalomandis, lisaks on levinud kooperatiivne omand, st ettevõtte omanikeks on soojuse tarbijad ise ja vastuvõetavat soojuse hinda peetakse olulisemaks kasumi teenimisest.

Tavaliselt töötab hinnakujunduse juhendi välja Taani Kaugkütte Assotsiatsioon, mis ühendab peaaegu kõiki kaugkütteettevõtteid. Juhend kooskõlastatakse energiasektori regulaatoriga, kes reguleerib nii elektri-, maagaasi- kui ka kaugkütteturgu. Kaugküttes loetakse nii soojuse tootmist kui ka võrgutegevust monopoolses seisundis olevaks ja reguleeritakse kui kasumit mittetaotlevat. Samas ollakse seisukohal, et selline tegevusmudel ei soodusta energiasäästumeetmete kasutuselevõttu ei tootjate, edastajate ega tarbijate poolt, kuna põhieesmärk on tarbijaid rahuldav soojusvarustus madalaima võimaliku hinnaga. Tariifid koosnevad kahest tegelikele kuludele vastavast komponendist:

• püsimakse köetava pinnaühiku (m²) kohta – 25–30% summaarsest soojuse hinnast;
• muutuv komponent (kütuse- ja muud käidukulud) – 70–75% summaarsest hinnast.

Holland

Hollandis ei ole kaugküte domineeriv soojusvarustuse variant – töötab küll umbes 400 kaugküttesüsteemi ligi 4000 km pikkuse torustikuga, kuid elamutest on kaugkütte tarbijaid ainult umbes 5%. Siiski on tekkinud huvi kaugkütte laialdasema kasutamise vastu. Tähelepanu väärib kaugkütte arendamisega seotud õigusliku tausta loomine. Eelnõu soojusvarustuse seaduse kehtestamiseks anti parlamenti 2003. aastal, seadus võeti vastu 2009. Diskussioonid, sh eriti kaugkütte hinnaregulatsiooni osas, jätkusid ja seadus jõustus alles 1. jaanuaril 2014.

Seadusega kehtestati soojuse tootjale kohustus omada vastavat litsentsi ja viidi sisse hindade reguleerimine. Kaugkütte osas keskendub seadus väiketarbijate (kuni 100 kW) kaitsmisele. Sellistele tarbijatele soojuse müümisel kehtestatakse maksimaalhind, mis võrdub samas piirkonnas maagaasist lokaalselt toodetud soojuse hinnaga. Lisaks kehtestati tasu energia mõõtmise eest – 24,54 eurot aastas. Samuti määrati liitumistasu – 911,78 eurot kõigile uutele tarbijatele, kes asuvad kaugküttevõrgust kuni 25 m kaugusel. Kui liituv objekt asub kaugemal, siis lisandub iga meetri torustiku eest 31,31 eurot. Kõik nimetatud hinnad on piirhinnad, millest madalam hinnatase on lubatud.

Kokkuvõttes saab kaugküttesoojuse tariifide võimalikest komponentidest rääkides välja tuua, et üldjuhul koosnevad tariifid vähemalt kahest osast:

• püsitasu (põhitasu), mis määratakse kas lepingulise vooluhulga või ühendusvõimsuse alusel;
• energiatasu, mida makstakse vastavalt tarbitud energiale.

Üleriigilise regulatsiooni puudumisel võivad sõltuvalt kaugkütteettevõtte hinnakujundusest lisanduda mitmesugused komponendid, näiteks:

• tasu tipuvõimsuse eest (juhul kui püsitasu arvutamise aluseks ei ole ühendusvõimsus);
• tasu (või hüvitis) sõltuvalt tagastuva vee temperatuurist.

7.2.2 Soojuse ostu korraldus Eestis

Soojuse tootja teeb soojuse tootmiseks investeeringuid ja võrguettevõtja sõlmib vastavalt vajadusele investeeringukindluse tagamiseks lepingud tähtajaga kuni 12 aastat, alates tootmisseadmega tootmise alustamisest.

Võimaluse korral eelistatakse peamiselt taastuvatest energiaallikatest toodetud soojust või valdavalt tõhusa koostootmise režiimis taastuvatest energiaallikatest, jäätmetest (Jäätmeseaduse tähenduses), turbast või põlevkivitöötlemise uttegaasist toodetud soojust ning parimat olemasolevat keskkonnasäästlikku tehnoloogiat.

Kui tekib vajadus uute tootmisvõimsuste järele ja/või lepingute sõlmimiseks on kirjalikult soovi avaldanud mitu ettevõtjat, korraldab võrguettevõtja lepingu sõlmimiseks konkursi.

Võrguettevõtja kohustub Konkurentsiametiga eelnevalt kooskõlastama soojuse ostmise lepingute sõlmimise või uutesse tootmisvõimsustesse investeeringute tegemise ja konkursi korraldamise tingimused.

7.2.3 Mõõtmine ja mõõtesüsteemide paigaldamine

Võrguettevõtja peab tagama kõigi tema võrku sisenevate ja võrgust väljuvate soojuse koguste kindlaksmääramise, mõõteandmete kogumise ja töötlemise.

Võrguettevõtja paigaldab oma valduses olevas võrgus projektikohase soojusmõõtesüsteemi koos vajalike abivahenditega omal kulul, kui lepingus ei ole sätestatud teisiti.

Kui olemasolev soojusmõõtesüsteem tarbija juures ei vasta kehtivatele tehnilistele nõuetele, asendab võrguettevõtja selle omal kulul, kui lepingus ei ole sätestatud teisiti.

Kui tarbija soovib tarbijapaigaldise võimsust muuta, vahetab või seadistab võrguettevõtja soojusmõõtesüsteemi ja tarbimisvõimsust piiravad seadmed ning tarbija katab ümberseadistamisega seotud kulud.

7.2.4 Liitumise tasu

Eestis on võrguettevõtjal vastavalt kehtivale kaugkütteseadusele õigus võtta võrguga liitujalt põhjendatud liitumistasu. Liitumistasu arvutamisel lähtutakse sellest, et tagada konkreetseks liitumiseks vajalik:

• investeeringute katmine;
• keskkonnanõuete täitmine;
• kvaliteedi- ja ohutusnõuete täitmine;
• põhjendatud tulukus.

Liitumistasu suuruse arvutab võrguettevõtja. Kui liitumise lepingujärgseid tehnilisi tingimusi muudetakse võrguettevõtja algatusel, tasub kulud võrguettevõtja. Võrguettevõtja võib võtta põhjendatud tasu soojuse tarbimise tehniliste tingimuste muutmise eest, kui see toimub tarbija algatusel.

Liitumistasu peab olema põhjendatud ja selle arvutamise metoodika läbipaistev. Põhiprintsiibiks on soojusettevõtte kulude katmine. Allpool on toodud mõned liitumistasu rakendamise võimalikud põhimõtted:

• Liitumistasu on üks soojuse hinna komponent. Sellisel juhul katavad teised tarbijad soojuse hinna kaudu uute liitujate ühendamise kulud. Selline olukord ei ole Eestis lubatud, kuna vastavalt konkurentsiseadusele ei tohi turgu valitsevat seisundit omav isik kehtestada või rakendada otseselt või kaudselt ebaõiglaseid ostu- või müügihindu. Lisaks sellele võetakse vastavalt Kaugkütteseadusele soojuse piirhinda lülitatava põhjendatud tulukuse ja põhivara kulumi arvutamisel arvesse vaid soojuse tootmiseks, müügiks ja jaotamiseks vajalikku põhivara. Põhivara hulka ei arvestata liitumistasude eest soetatud põhivara.
• Kulude katmine täies ulatuses vastavalt reaalsetele kuludele. Sellisel juhul maksab ühenduste eest liituja, kes ehitab ise ja/või katab soojusettevõtja kulud tarbija liitumiseks. Selle lahenduse probleemiks on liitumisega seotud kulude keeruline prognoosimine. Kuna ühendamine kaugküttega on võrgupiirkondades kohustuslik, siis liiga kõrged ühenduskulud võivad muuta arendusprojekti ebaotstarbekaks.
• Kaugküttevõrgu piirkonnas võib kehtestada võimsusel või tipuhetke veevooluhulgal põhineva liitumistasu, mille ühikmaksumus prognoositakse, lähtudes eelmiste aastate statistilistest andmetest. Kui on teada kaugküttevõrguga ühendatud kumulatiivsed võimsused ja nende ühendamiseks kulunud raha, siis saab arvutada ühendustariifi suuruse. Sarnane süsteem kehtib elektri liitumistasu puhul.

Eestis praegu mittekehtivate liitumiskulude tasustamise põhimõtetes on teatud eelised:

• Liitumistasude sidumine tarbimisvõimsusega võimaldab tarbijatel paremini prognoosida liitumisega seotud kulusid ja välistab olukorra, kus liiga kõrged ühenduskulud võivad muuta arendusprojekti ebaotstarbekaks.
• Seos tarbimisvõimsusega stimuleerib tarbijaid optimeerima tipukoormuse kasutamist (hoonesisesed akupaagid, vähem paralleeltarbimist) ja vähendab „küsime igaks juhuks rohkem võimsust“ praktikat. Tarbimisvõimsuse läbimõeldud ja analüüsitud taotlemine vähendab investeeringuid (väiksem võimsus – peenemad torud) ja soojuskadusid (peenemad torud – väiksemad soojuskaod). Praegune praktika näitab, et hoonetesse installeeritud kütte ja ventilatsiooni soojusvahetite võimsused on üldjuhul oluliselt üledimensioneeritud (sageli umbes kaks korda, võrreldes reaalse tiputarbimisega).

Võib eeldada, et tulevikus liitumiskulude tasustamise kord ja põhimõtted uuenevad, toetades kaugküte arengut.

7.3 Hinnaregulatsioon ja soojuse piirhind

Soojusettevõtjad võivad müüa soojust hinnaga, mis ei ületa Konkurentsiametiga kooskõlastatud piirhinda. Vastavalt Kaugkütteseaduse §9 lõikele 1 peab Konkurentsiametiga kooskõlastama müüdava soojuse piirhinna igale võrgupiirkonnale eraldi soojusettevõtja, kes:

• müüb soojust tarbijatele;
• müüb soojust võrguettevõtjale edasimüügiks tarbijatele;
• toodab soojust elektri ja soojuse koostootmise protsessis.

Soojuse hind peab olema kulupõhine ning Konkurentsiametil on kohustus kontrollida, et ettevõtja poolt taotletav hind sisaldaks ettenähtud põhjendatud kulusid ja põhjendatud tulukust.

Kontrolli teostamise õigus ja kohustus ei tähenda, et kontrollimine piirdub vaid veendumisega selles, kas ettevõtja poolt teostatud arvutused on matemaatiliselt õiged. Tulenevalt hinna kooskõlastamise eesmärgist on Konkurentsiametil õigus hinnata ka seda, kas müüdava soojuse hinda arvestatud komponendid on taotletud mahus vajalikud ja põhjendatud.
Soojuse piirhinna arvutamise aluseks on regulatsiooniperioodi lubatud müügitulu (Tlubatud). Soojuse piirhinna leidmiseks jagatakse lubatud müügitulu müügimahuga.

Soojuse piirhinda lülitatakse muutuvkulud, tegevuskulud, kapitalikulu ja põhjendatud tulukus. Ülevaade nendest elementides on toodud allpool.

7.3.1 Kulude eristamine

Soojusettevõtja peab oma raamatupidamises pidama eraldi arvestust soojuse tootmise, jaotamise, müügi ja nende tegevustega mitteseotud tegevusalade, st mittepõhitegevuse kohta. Teisisõnu soojusettevõtja, kes toodab soojust katlamajas ja/või ostab seda teistelt tootjatelt, peab tulude ja kulude arvestust järgmiste tegevuste osas:

1. soojuse tootmine;
2. soojuse jaotamine ja müük;
3. mittepõhitegevus.

Soojusettevõtja peab kulude osas eraldi välja tooma liitumistasude ja sihtfinantseeringute (nt Keskkonnainvesteeringute Keskuselt saadud toetus) kaasabil soetatud põhivara maksumuse.

Soojuse hinna arvutamise aluseks olevad kulud, nende analüüs ja põhjendamine

Soojuse hinna kooskõlastamisel võetakse aluseks regulatsiooniperioodiks³ prognoositud põhjendatud müügimaht.

Ettevõtja poolt esitatud müügimahu analüüsimisel kasutatakse alljärgnevaid meetodeid:

1. müügimahu dünaamika (sh eelmiste perioodide müügimahud, majandusprognoosid, pikaajalises arengukavas prognoositav soojuse tarbimine jm näitajad);
2. ) tarbijate arvu dünaamika ja prognoos.

Konkurentsiamet analüüsib ettevõtjate poolt esitatavaid soojuse müügimahu prognoose, mis on aluseks soojuse hinna arvutamisel. Müügimahu prognoosimise aluseks võetakse üldjuhul viimasel kolmel aastal müüdud soojuse koguse aritmeetiline keskmine, mida korrigeeritakse juhul, kui on olemas tõestust leidnud andmed objektiivsetest asjaoludest, mis tingivad müügimahu olulise muutuse (nt oluline tarbijate lisandumine või lahkumine võrgust jms). Soojuse hinna kooskõlastamisel võetakse aluseks üksnes regulatsiooniperioodi põhjendatud kulud. Kulude jaotus on toodud joonisel 7.1.

Soojuse hinda ei lülitata alljärgnevaid kulusid:

1. Ebatõenäoliselt laekuvate nõuete kulu. Konkurentsiamet ei aktsepteeri ebatõenäoliselt laekuvate nõuete lülitamist soojuse hinna hulka, kuna ükski korrektselt arveid tasuv tarbija ei nõustu soojuse hinna kaudu kinni maksma soojusettevõtja võlgnike poolt tasumata arveid. Kui aktsepteerida ebatõenäoliselt laekuvate nõuete kulude lülitamist soojuse hinda, võtaks see ettevõtjalt motivatsiooni tegeleda võlgnikega ja senini korrektsetelt arveid tasunud tarbijad kaotaksid omakorda motivatsiooni edaspidi arveid maksta. Konkurentsiamet on seisukohal, et ebatõenäoliselt laekuvad arved tuleb sisse nõuda kohtu kaudu.
2. Sponsorlus, kingitused ja annetused. Need kulud on soojusettevõtja vabatahtlik valik ega taga osutatavate teenuste kõrgemat kvaliteeti, sest soojuse tootmiseks, jaotamiseks ja müügiks ei ole nimetatud kulud vajalikud.
3. Soojuse vahendajatele makstavad tasud, kuna tarbija ostab soojust võrguettevõtjalt, kelle võrguga tema valduses olev tarbijapaigaldis on ühendatud.
4. Põhitegevusega mitteseotud kulud. Soojusettevõtja põhitegevuseks on soojuse tootmine, jaotamine ja müük, mistõttu põhitegevusega mitteseotud kulud ei kuulu põhitegevusega seotud tegevuskulude hulka.
5. Õigusaktide alusel ettevõtjale määratud trahvid ja viivised. Need ei ole seotud soojuse tootmise, jaotamise ja müügiga, kuivõrd nende kulude tekkepõhjus on harilikult ettevõtjapoolne seaduste mittetäitmine või puudused nende järgimises. Soojusettevõtja on kohustatud temale õigusaktidega pandud kohustusi täitma, mistõttu ei ole põhjendatud seaduste mittetäitmisest tulenevate trahvide või viiviste lülitamine soojuse hinda.
6. Finantskulud.
7. Erisoodustuse kulud (näiteks kulud sportimisele, ametiauto kasutamisega seotud kulud jms) ehk tööandja poolt töötaja jaoks tehtavad lisakulud (hüved) seoses töösuhtega, mis ületavad tööandjale õigusaktidega pandud kohustusi või sätestatud määrasid, ei ole vajalikud ega seotud soojuse tootmise, jaotamise ja müügiga ning ettevõtjal on võimalik valida, kas nimetatud kulusid teha või mitte. Nimetatud kulude tegemata jätmine ei põhjusta osutatavate teenuste madalamat kvaliteeti ja neil puudub seos põhitegevusega.
8. Tulumaksukulud. Tulumaksukulud erisoodustustelt, kingitustelt, annetustelt ja vastuvõtukuludelt, dividendidelt ja muudelt kasumieraldistelt, ettevõtlusega mitteseotud kuludelt ja muudelt ettevõtlusega mitteseotud väljamaksetelt ei ole vajalikud soojuse tootmiseks, jaotamiseks ja müügiks, mistõttu tuleb need kulud soojusettevõtjal kompenseerida tulukuse arvelt.
9. Majandusanalüüsi käigus põhjendamatuks osutunud teised kulud.

Üldjuhul moodustab kütuse hind enamiku soojuse piirhinnast. Kui tootmisseadmes kasutatavat kütust või elektrienergiat on võimalik osta enam kui ühelt tarnijalt, esitab ettevõtja Konkurentsiametile konkureerivad hinnapakkumised. Pakkumiste alusel lähtub ettevõtja kütuse või elektrienergia kulude arvutamisel tagatavast tarnekindlusest ja parimale pakkumisele vastavast kütuse või elektrienergia hinnast.

Kui kütuse või elektrienergia hinnale lisanduvad muud seadustest tulenevad maksud ja kohustused (nt aktsiis, taastuvenergia tasu), lähtutakse vastavast seadusega kehtestatud tasumäärast.

³ Regulatsiooniperiood – 12-kuuline periood, mille põhjendatud hinnakomponendid on aluseks soojuse piirhinna arvutamisel. Regulatsiooniperiood ei pea kattuma kalendriaasta ega ettevõtte majandusaastaga.

7.3.2 Tehnilised ja muud nõuded soojuse hinna kooskõlastamisel
Aasta keskmised võrgukaod

Soojuse hinna kooskõlastamisel võetakse aluseks võrgukao tegelikud näitajad, kuid need ei tohi olla kõrgemad kui 15% tegelikest kadudest. Trassikao miinimumnõuete kehtestamise osas on arvestatud Eestis olemasolevate kaugküttetrasside keskmise trassikao määraga. Kaasaegse tehnoloogia kasutuselevõtmisega on saavutatud Eesti efektiivsemates kaugkütte võrgupiirkondades trassikadu alla 10%, samas kui on olemas kaugküttevõrke, kus trassikadu on endiselt üle 26%.

Trassikadude tehniliste nõuete sätestamise eesmärk on motiveerida soojusettevõtjaid tegema investeeringuid kaugküttetrassidesse trassikao vähendamiseks ja kaitsta tarbijaid soojuse ebaefektiivse jaotusteenuse eest.

Soojuse tootmise kasutegur

Soojuse hinna kooskõlastamisel võetakse soojuse tootmise kasuteguri arvutamisel aluseks eelnevate perioodide tegelikud näitajad, kuid need ei või olla madalamad kui soojuse tootmise kasuteguri tehnilised nõuded (kütuse alumise kütteväärtuse alusel):

1. soojuse tootmisel gaasist mitte alla 90%, uutel seadmetel mitte alla 92%;
2. soojuse tootmisel vedelkütusest mitte alla 85%, uutel seadmetel mitte alla 90%;
3. soojuse tootmisel tahkekütusest mitte alla 80%, uutel seadmetel mitte alla 85%.

Konkurentsiameti ülaltoodud nõuded soojuse tootmise kasuteguri osas sõltuvad kasutatavast kütusest ja seadme vanusest, sest erinevate tehnoloogiate kasutuselevõtmisega ja erinevate kütuste põletamisega nendes seadmetes on võimalik saavutada erinev tootmise kasutegur. Kasuteguri määramisel arvestab Konkurentsiamet erinevate ekspertide hinnanguid ja oma andmebaasi statistilisi andmeid.

Tehniline eluiga

Kui seadme kasuliku tehnilise eluea pikendamise ja efektiivsuse säilitamise eesmärgil tehakse olulises mahus parendusi või remonttöid, mis on tingitud seadme ebaõigest kasutamisest, õigeaegse nõuetekohase hoolduse tegemata jätmisest või toimunud avariist seoses inimliku eksimuse või oskamatusega, siis eelnimetatud põhjustel ei arvata seadmeid uute hulgast välja enne vastava seadme tavapärase kasuliku tehnilise eluea möödumist.

Tulenevalt eksperthinnangust loetakse:

1. soojuse tootmisel gaasikateldega uuteks seadmed kasuliku elueaga 17–25 aastat;
2. soojuse tootmisel vedelkütustest uuteks seadmed kasuliku elueaga 14–20 aastat;
3. soojuse tootmisel puidust ja turbast uuteks seadmed kasuliku elueaga:
   • restkoldega veekuumutuskatel 16–21 aastat;
   • keevkihtkoldega veekuumutuskatel või aurukatel 22–25 aastat;
4. soojuse tootmisel põlevkivist keevkihtkoldega katlaga uuteks seadmed kasuliku elueaga 22–25 aastat.

7.3.3 Reguleeritav vara ja kapitalikulu

Kapitalikulu (põhivara kulum) eesmärk on põhivara soetamiseks tehtud kulutuste tagasiteenimine müüdava soojuse hinna kaudu põhivara kasuliku eluea vältel.

Kapitalikulu arvutamisel lähtutakse reguleeritavast varast. Kapitalikulu arvestatakse reguleeritava vara hulka arvestatud amortiseeruvalt põhivaralt.

Reguleeritava vara väärtuse leidmine on vajalik kapitalikulu ja põhjendatud tulukuse arvutamiseks.

Põhitegevusega seotud reguleeritava vara hulka arvestatakse üksnes tegelikult tehtud ja regulatsiooniperioodiks prognoositud põhjendatud investeeringud. Põhitegevuse investeeringud on teatud ajaperioodil tekkepõhiselt arvestatud põhivara soetamise, parendamise ja nendega seotud kulude kogusumma.

Reguleeritava vara hulka ei arvestata järgmist:

1. Põhivara, mida põhitegevuses ei kasutata, ja mittepõhjendatud investeeringud. Konkurentsiamet ei arvesta reguleeritava vara hulka mittepõhjendatud investeeringuid ja põhivara, mida ettevõtja tegelikult põhitegevuses ei kasuta seoses majandusliku otstarbekuse puudumisega. Kuna regulatsioon näeb ette reguleeritavatelt varadelt põhjendatud tulukuse arvestamist, kehtib seos, et mida suurem on reguleeritavate varade väärtus, seda suurem on põhjendatud tulukus. Võib juhtuda, et tulenevalt eesmärgist teenida oluliselt kõrgemat tulukust soovib soojusettevõtja põhivarad üle hinnata, ilma et tehtaks täiendavaid investeeringuid vara väärtuse ja/või eluea tõstmiseks.
2. Pikaajalised  finantsinvesteeringud.
3. Immateriaalne põhivara, välja arvatud arvutitarkvara ja programmide litsentsid.
4. Tagastamatu abi raames (sh sihtfinantseerimise teel) soetatud põhivara ja tarbija poolt makstud liitumistasudest soetatud põhivara. Juhul kui reguleeritava vara hulka arvestada ka tagastamatu abi raames soetatud vara ja tarbijate poolt makstud liitumistasudest soetatud vara, siis oleks ettevõtjal võimalik teenida õigustamatult tulu varalt, mille soetamiseks ta ise kulutusi tegema ei ole pidanud. Selline olukord oleks vastuolus kapitalikulu arvestamise eesmärgiga, milleks on vara soetamiseks tehtud kulutuste tagasiteenimine – kui ettevõtja konkreetsesse varasse investeerinud ei ole, siis ei ole tal ka alust arvestada tarbijatele müüdava soojuse hinda vara soetamiseks mittetehtud kulutusi (kapitalikulu).
5. Põhivara, mida ettevõtja tegelikult ei kasuta soojuse tootmisel, jaotamisel ja müügil. Konkurentsiamet ei arvesta reguleeritava vara hulka mittepõhjendatud investeeringuid ega põhivara, mida ettevõtja tegelikult põhitegevuses ei kasuta seoses majandusliku otstarbekuse puudumisega.

Reguleeritava vara väärtuse leidmisel kasutatakse põhivara bilansilist jääkmaksumust regulatsiooniperioodi lõpus. Kapitalikulu leidmisel kasutatakse raamatupidamises kajastuvat kulumit, mis on arvestatud reguleeritavalt varalt.

Reguleeritav vara regulatsiooniperioodil leitakse alljärgnevalt (valem 7.1):

kus RV – reguleeritav vara (eurodes),
RVr – reguleeritava põhivara jääkmaksumus regulatsiooniperioodi lõpus (eurodes),
KK – käibekapital (eurodes).

Käibekapitali arvestuse aluseks võetakse 5% regulatsiooniperioodi soojuse lubatud müügitulust. Vajadusel tehakse detailne käibekapitali analüüs.

7.3.4 Põhjendatud tulukus

Põhjendatud tulukust arvutatakse reguleeritavale varale põhjendatud tulunormi rakendamise abil.

Monopoolsete ettevõtete tulunorm peab olema piiratud ja soojuse hind kujundatud selliselt, et oleks tagatud põhjendatud tulukus ettevõtja poolt investeeritud kapitalilt.

Ilma tulukuse piiramiseta tekiks turgu valitseval ettevõttel võimalus teenida tarbija arvelt ülikasumit ja tarbija peaks ilma regulaatori (antud juhul Konkurentsiamet) sekkumiseta maksma kinni turgu valitseva ettevõtte võimaliku ülikasumi, sest tarbijal puudub teenusepakkuja osas alternatiivne valik. Põhjendatud tulukus arvutatakse põhitegevuse reguleeritava vara (sh ka mitteamortiseeruv põhivara, milleks on põhitegevuses kasutatav maa) ja põhjendatud tulunormi ehk kapitali kaalutud keskmise hinna alusel. Pikaajalises regulatsioonipraktikas on välja kujunenud, et kui ettevõtte põhjendatud tulukus ehk ärikasum ei ületa kapitali kaalutud keskmist hinda (edaspidi WACC – Weighted Average Cost of Capital), siis teenib ettevõte ka mõistlikkuse piires kasumit. WACC on kogu intressikandva võlakapitali (laenukapitali) ja omakapitali hind, mis saadakse võla- ja omakapitali osakaalusid arvesse võttes.

WACC on seega regulaatori poolt lubatud tulunorm, mille alusel toimub eriseadustes (Kaugkütte-, Elektrituru-, Maagaasi-, Ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni ning Postiseadus) nimetatud müüdavate teenuste/kaupade hinda lülitatava põhjendatud tulukuse arvutamine.

Aastast 2020 on WACCi rakendamisel tehtud oluline muudatus kaugküttesektori ettevõtjatele. Nimelt arvutatakse WACC eraldi soojuse tootjatele ja kaugkütte võrguettevõtjatele. Soojusettevõtjatele, kes tegelevad soojuse tootmise, jaotamise ja müügiga, rakendatakse eraldi WACCi soojuse tootmise reguleeritavale põhivarale ning soojuse jaotamise ja müügi reguleeritavale põhivarale.

Erinevuse peamisteks põhjusteks on see, et erinevalt kaugkütte võrguettevõtjast on soojuse tootjatel kütuse hinnarisk, millest tulenevalt on põhjendatud nende tegevusriski hindamine kõrgemalt kaugkütte võrguettevõtjate tegevusriskist, seega soojuse tootjatele rakendatav WACC on kõrgem.

Põhjendatud tulukus leitakse reguleeritava vara ja WACCi korrutisena.

WACC arvutatakse alljärgneva valemi 7.2 alusel:

kus ke – on omakapitali hind (%);
kd – võlakapitali (nimetatakse ka laenu- või võõrkapitaliks) hind (%);
OK – regulaatori poolt määratud omakapitali osakaal (%);
VK – regulaatori poolt määratud võlakapitali osakaal (%);
VK + OK – võla- ja omakapitali osakaalud kokku (%).

Võlakapitali ja omakapitali hinnad soojuse tootjatele ja soojuse võrguettevõtjatele ning WACCi arvutus eeldusel, et 50% on võlakapital ja 50% omakapital, on toodud tabelis 7.1.

Tabel 7.1. Võlakapitali ja omakapitali hinnad soojuse tootjatele ja soojuse võrguettevõtjatele

	Soojuse tootjad	Võrguettevõtjad
Võlakapitali hind (kd)	3,65%	3,36%
Omakapitali hind (ke)	7,86%	5,79%
WACC(eeldusel, et 50% on võlakapital ja 50% omakapital)	5,76%	4,58%

Tabelis 7.1 on esitatud näitajate väärtused, mida rakendatakse Konkurentsiameti poolt alates 01.01.2020. Võlakapitali ja omakapitali hinnad soojuse tootjatele ning soojuse võrguettevõtjatele vaadatakse üle igal aastal.

7.3.5 Soojuse hinda mõjutavad tegurid

Soojuse hinda mõjutavad mitmed tegurid ja nende kombinatsioonid. Harilikult on üks olulisematest soojuse tootmiseks kasutatava kütuse ja elektri maksumus. Kaugküttesektoris kasutatakse peamiselt hakkepuitu (baaskoormuse kateldes ja koostootmisjaamades) ning maagaasi (tavaliselt tipukoormuse kateldes).

Ka seadused ja muud õigusaktid võivad mõjutada soojuse hinda nii tõusu kui langemise suunas. Näiteks on alati risk, et saasteainete heitmete piirväärtuste karmistamine võib nõuda täiendavate suitsugaasipuhastusseadmete paigaldamist, mis omakorda võib vajada lisainvesteeringuid ja mõjutab seetõttu soojuse hinda.

Kütusehindade dünaamikat iseloomustavad statistilised andmed, mis on näha joonisel 7.2. Joonise koostamise aluseks on Statistikaameti andmed ettevõtetes tarbitud kütuste maksumuste kohta.

7.4 Kordamisküsimused

1. Mille poolest erinevad kaugküttepiirkond ja võrgupiirkond?
2. Mis peab Eesti seaduse järgi olema tagatud soojuse piirhinna kujunemisel?
3. Millised on mitmekomponendilise soojustariifi eelised?
4. Kuidas jaotuvad kulud soojuse piirhinna kooskõlastamisel?
5. Milliseid kulusid ei võeta arvesse soojuse piirhinna kujundamisel?